The Story of Berlin

Muuseum The Story of Berlin, Berliinis Saksamaal
Saksamaa ja Berliini ajalugu 800 aastat.
Oktoober 2014

See muuseum räägib ära terve Berliini ja Saksamaa ajaloo läbi kolme korruse. Eriti huvitavaks ja paeluvaks tegi muuseumi selle kujundus - mööda kordisori oli võimalik avastada kiirelt ja lühidalt ajalugu ning mööda koridori kõndides sai sisse põigata erinevatesse ruumidesse, millel oli igal oma teema ja lugu.
Näitusel olid väljapanekud igapäevaelust, tööstuse arengust, kunstist, filmindusest, sõjatehnika, sidevahendite ajalugu jne.

Kõige rohkem kujutati näitusel Hitleri-aegset Saksamaad ja suure osa näituse alla võttis endast Berliini müüri väljapanek. Tähtsal kohal olid ka väljapanekud natsi - Saksamaa juutidest. Mulle jäid kõige rohkem meelde Saksa kunsti tuba, kus lühidalt tutvustati saksa kunsti 17.- 20. sajandil ning filmituba, kus oli esimene saksa kino ning esimesed saksa must-valged filmid.

Peale näitust külastasime keset Berliini olevat pommivarjendit, mis ehitati külma sõja ajal, et kaitsta ennast USA-st tulevate rünnakute eest. Rünnakut kardeti, sest sellel ajal olid pinged väga suured lääneriikide vahel.
Näitusel tekkis tunne justkui kõnniksid läbi ajaloo iseenda ning see tegigi näituse väga huvitavaks.

Punker

Igapäevaelu 1960

http://www.story-of-berlin.de/

Hilma af Klint - tulevikku maalija

hNäituse pealkiri: "Hilma af Klint - tulevikku maalija"

Külastamise kuupäev ja koht: märts 2015, Kumu kunstimuuseum

Kunstik: Hilma af Klint

Hilma af Klint on sajandivahetuse naiskunstik, kes elas aastatel 1862 - 1944, teda nimetatakse ka modernse kunsti pioneeriks. Ta oli teerajaja kunstis, mis pöördus ära silmaga nähtavast maailmast. Hilma af Klint eeldas, et reaalses maailmal on ka vaimne mõõde ja nii püüdis ta pildil tabada silmale nähtamatuid seoseid. Maalides uskus ta end olevat ühenduses kõrgema teadvusega, mis teamaga kõneles ja tema kaudu sõnumeid edastas. Eeldatavasti olidki vaimud tema paljude tema toeste ja inspiratsioonipuhangute allikateks. Oma testamendis märkis Hilma af Klint, et tema töid tohib avalikkusele näidata alles 20 aastat peale tema surma.

Minu arvates püüdis Hilma läbi oma maalide anda edasi ja mõista inimeksistentsi mitmemõõtelisust. Paljud tema maalid kujutasid inimese sündi, kuid need olid kujutatud abstraktsete kujunditena. Samuti kasutas Hilma palju oma töödes sümboleid, millel igal oli oma tähendus. Mõni tema teos koosneski pelgalt sümbolitest ning sümbolitest aru saamiseks anti meile näitusel kätte väike piltsõnastik. See aitas Hilma af Klinti toeste mõistmisele palju rohkem kaasa.

Oma tööd maalis kunstnik seeriatena, millel igal oli oma mõte ja tähendus.

Esimene seeria kujutas väljavõtteid tema suhtlemisest vaimudega. Paljud teosed kujutasid pruunile paberile tõmmatud kriipse, millest mõnes võis välja lugeda ka kujundi.

Teises seerias ("Kümme suurimat") oli kujutatud erienavaid inimese igasid. Seeria koosens kümnes suuremõõdulisest maalist. Siin oli toodid sisse erienavaid sümboleid, näiteks liilia väljendas naist ja roos meest, sinine oli naine ja punane värv mees, lääts kujutas ühtsuse ja täiuse suunas liikumist. Selles seerias üritas kunstnik võib olla mõista inimese kasvamist erinevates etappides ja kuidas on omavahel seotus mees ja naine tervikuna. Selles seerias meeldis mulle värvikasutus, kõik värvid olid soojad ja pehmetes toonides ning sobisid hästi omavahel kokku, moodustades ühtse terviku.

Kümme suurimat. Nr. 6. Täisiga. Grupp IV. 1907.

Järgmine seeria oli "Templimaalid" - tööde kogum, mis koosneb 193 maalist, mida võib jagada mitmesse sarja ja rühma. Tööd juhtmõte on anda edasi teadmist, et kõik on üks, kui vaadata nähtavast dualistlikust maailmas kaugemale.Kunstniku abstraktsionism oli olemuselt muutnud geomeetrilisemaks, keegi teine ei juhtinud enam tema kätt, vaid maalidele jõudsid tema enda tõlgendused.

Sarjas "Luik" käsitles Hilma musta ja valget luike kui vastandlikkuse teemat. Sari "Altarimaalid" võtab kokku kõik varasemad sarjad, kus vaim laskus allapoole mateeriasse. Nendel maalidel kasutas Hilma af Klint võrdkülgse kolmnurga sümbolit, mis tähistab sfääride kaudu ülespoole püüdlemist.

Sari "Evolutsioon" kujutab inimest ja sõna evolutsioon erinevatel tasanditel. Siin püüdis kunstnik ilmselt mõista inimese kujunemist erinevates mütoloogiates.

Evoltusioon nr 11

Evolutsioon nr 4

Luik nr 3

Luik nr 7

Edasi lähevad tema maalid väga geomeetrilisteks. Maalidel on üha sagedamini kujutatud ristkülikuid, kolmnurke ja ruute ja ringe, See on "Parzivali seeria", mis käsitleb tema teadmiste otsingut.

On selge, et see ainulaadne kunstnik soovis meie aega midagi edasi anda ja seda ta ka tegi. Tema maale on kohati raske mõista ning tekib palju erinevaid tõlgendusi, mille õigsust teab vaid kadunud kunstnik ise, Minu jaoks oli näituse külastus huvitav, kui ilma giidita oleksin üsna varsti ära tüdinenud, sest minu jaoks on selline stiil natuke igav. Kuid seda ilmselt Hilma af Klint tahtiski, et igaüks tõlendab maali nii, kuidas tema sellest aru saab ja tema enda järeldused

Tänavakunst kolib tuppa

Näituse pealkiri: Tänavakunst kolib tuppa
Näituse külastamise kuupäev ja koht: 7.veebruar 2015, kohvik Foody Allen Tallinnas
Kunstnikud:


Tegemist oli Eesti suurima tänavakunsti näitusega.
Minu jaoks oli külastada sellist näitust uus kogemus, sest see lükkas täielikult ümber minu senise arusaama tänavakunsti kohta. Kui tavaliselt mõeldakse sõna "tänavakunst" all kuhugi räpase seina peale lohakalt pritsitud ropp või niisama mingi sõna, siis sellel näitusel oli grafiti viidud hoopis teistisuguste värvidega teistsugusesse maailma.

Eriti meeldis mulle näituse kujundus. See ei olnud klassikaline, vaid pildid olid pandud erienavate vaatenurkade alla, pidi vaatama üles lakke, seinadele, treppidele ja ka põrandale. See viitab justkui grafiti loomusele - igal pool, igal ajal.

Minu lemmik teos oli kuradistlapsest??, kes hoidis käes muusikariista. Mulle meeldis teose värvikasutus ja see tekitas minus energilise ja hea tunde. Mulle meeldis ka see, et teosed olid ei olnud lihtsalt tavaline grafiti, mida majaseintele soditakse, vaid seal oli tehtud spreivärvidega ka terveid maale, mis rääkisid oma loo.

Arvan, selliseid näituseid võik korraldada sagedamini, et lükata ümber levinuid stereotüüpe tänavakunsti kohta.

Fotod: Argo Luigas

Ilu ja surm

Näituse pealkiri: Ilu ja surm: Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris

Külastamise kuupäev ja koht: aprill 2015, Kumu kunstimuuseum

Kunstnikud: AES F, Tobias Bernstrup, Billeneeve, SeStudio, Gottfired Helnwein, Toomas Kalve, Laurentsius, Peeter Laurits, Kris Lemsalu, Mark Raidpere, Ene – Liis Semper, Andres Tali, Anton Vill, Toomas Volkmann, Winny Puhh

Kuraatorid: Eha Komissarov, Kati Ilves

Sellel näitusel olid esindatud paljud Eesti kaasaegse kunsti kunstnikud (fotokunst, filmikunst, maalikunst).

Näitus käsitles surma ja gootikat kaasaegses kunstis, seal esitleti ilu läbi surma silmade, ja surma läbi ilu. Kõik oli omavahel seotud ning palju kasutati abjektsiooni. Abkekt märgistab erinevates kultuuriteooriates eemaletõuakava ja vastiku kõlgetõmmet ja lummust, vastumeelsust, mis hõlmab kõiki liminaalsuse avaldusi, näiteks kehaeritised. Abjekt ei pea kinni piiridest ja kohtadest ega reeglitest, selle tipp on laip, surm, mis tungib ellu.

Täpselt sellisena oligi näitus ülesse ehitatud. Näituseruumi sisenedes võttis vaatajaid vastu riidesse pandud kumminukk ning erinevatest rohkem ja vähem sokeerivatest piltidest kokkupandud suur fotokollaaz. Kumminukk võiski tähendada surma käsitlust näiteks BDSM -is (BDSM on sadomasohhistlik erootiline praktika), sest nukk oli riidesse pandud paljastavalt ja tal oli ka olemas ka vastav roll – nukul olid ümber rihmad ja kõrval langevari.

Järgmises ruumis oli video, mille tähenduse üle peab kauem arutlema ja sellesse süvenema. Seal võis näha veel esinemas rokkbändi ning laua peal seisis läbipaistev kast, mille sees oli vesi. Kasti taga seina peal võis näha selle vee liikumist videopildina. See võis väljendada surma vaikust - surm tuleb, kuid ta tuleb vaikselt või vastupidi - lainetus vees tähendab surma äkilist saabumist. Samal ajal võib surm olla graatsiliselt ilus nagu veelainetus.

Järgmistes ruumides olid fotokollaazid. Näiteks Mark Raidpere fotoseeria "Ahastus", milles ta kujutas iseennast erinevates ahastuse ja kurbuse etappides. Pildid olid minu jaoks häirivad ja ebameeldivad.

Kõige ebameeldivamaks pean Anton Villi maali "Nimeta", kus kujutati meest sünnitamas beebit. Minus tekitas see kujutis väga ebameeldivaid ja võikaid emotsioone.

Kogu näitus oli üles ehitatud sokeerivatele alatoonidele ning teostele, mis kujutasid surma ilus ja inetuses. Näituse eesmärgiks oligi ehk vastandada kõike seda, mis toimub maailmas ja seda, kuidas kujutatakse gooti kunsti ning sokeerida vaatajat. Samuti panna vaataja mõtlema pikemalt elu ilu üle ja mitte lasta elul raisku minna. Mulle mõjus see igatahes täpselt nii!

Anton Vill "Nimeta"

Videokunst

Neues Museum

Neues Museum, Berliin, Museuminsel (ehk Muuseumisaar)
Arheoloogilised kogud Egiptuse Muuseumist ja Papüüruse kollektsioon, eel- ja varajane ajalugu.
Külastamise aeg: oktoober 2014

Uus Muuseum on ehitatud 1843. ja 1855. aastatel, selle arhitekt on Friedrich August Stüler. Maja oli suletud 70 aastat ning avati uuesti 2009 aastal, sest see kannatas Teise maailmasõjaaegsete purustuste käes.
Rikkalik väljapanek pakub vaatajaile kujutluspilti nelja milleeniumi vältel elanud inimeste elust, olust ja kultuurist Egitpuses ja Nuubias. Maja oli jaotatud nelja osasse (neli korrust): esimesel korrusel oli väljapanek igapäevaelust, surmajärgsest elust ja jumalatest; teisel korrusel võis näha erienavate vaaraode surimaske, seinatükke surnukambritest ja ka teiste kultuuride säilmeid (potikillud, tööriistad, savipotid, igapäevaesemed); kolmandal korrusel olid erinevad jumalate skulptuurid, keskaeg, Rooma jumalad, ja papüüruse raamatukogu; viimasel korrusel oli väljapanek kiviajast, pronksiajast, Berliini arheoloogislisest ajaloost ja rauaajast.

Mulle meeldis näitus väga. Esiteks sellepärast, et absoluutselt kogu väljapanek oli originaalne, nii nagu esemed välja kaevati. Kõige meeldejäävamaks pean Egiptuse kuninganna Nefertiti büsti, keda on papüürustes kirjeldatud kui "maailma kauneim naine".
Ka esimesel korrusel asuvad hauad ja hauakivid ja seinamaalid avaldasid muljet. Minu jaoks tõi see näitus hästi välja kogu Egiptuse kultuuri ja rahva salapärase ja eksootilise elu. Nägin, kuidas nägid egiptlased maailma oma silmade läbi ja kuidas nad igapäevaselt elasid. Samuti sain teada, kuidas mõjutasid teised kultuurid egiptuse kultuuri. Sain vastused ka mõnedele oma küsimustele palsameerimise ja egiptlaste jumalate kohta.
Kõige suuremat muljet avaldasid mulle papüürused, kuhu olid kirja pandud erinevad kirjutised, alates tavalistest igapäevastest märkemetest kuni salajaste vallutuste marsruutideni. See oli tõesti paeluv ja tõeliselt huvitav lugemine.
Soovitan külastada Neues Museumit kõigil, kellel on vastamata jäänud küsimused ja huvi eelajaloo vastu!

The Egyptian Courtyard, kus olid erinevate valitsejate hauad

Kuninganna Nefertiti, 1340 eKr

Berlin Green Head. Ajaloolased on paika pannud, et see skulptuur esindab erienavaid stiile
 ja see on inimese katse teha endast nii täpne koopia kui võimalik Vara - Egptuse ajal

Kuulus kuninglik abikaasa Tiye, vaarao Amenothep III -a abikaasa

Kuningas Akenathen, kuninganna Nefertiti ja nende kolm last

Ilmne paratamatus Kumus

"Ilmne paratamatus"
Kumu kunstimuuseum, kaasaegne kunst
Külastamise kuupäev: 09.05.14
Kunstnik: Denes Farkas

Näitus koosnes nö tubadest - näitus, kool, raamatukogu, kartoteeg, ateljee, kino. Külastasime näitust koos juhendajaga, kes meile kõik lahti seletas. Ilma temata poleks vist näituse mõttest aru saanudki.

Esimeses toas olid seinte peal fotod, kus peal olid valgest paberist kokkuvolditud nurgad.
Teises toas oli kino, kuid mitte tavaline. Kahel pool pinki olid ekraanid. Ühe ekraani peal näitas inglisekeelseid subtiitreid ja teisel eestikeelseid subtiitreid. Kino koosneski ainult subtiitritest, mis jooksid keset ekraani. Nagu ma aru sain, oli viga selles, et meie televisioon näitab tõlget all jooksva tekstina, samal ajal kui kunstnik oli harjunud emakeelse teksti pealelugemisega.
Kolmas tuba oli kool, milles seisid seintel raamide seel raamatud, igast paistis üks lehekülg. Toa mõte oli see, et kool õpetab meile kõik raamide sisse panduna. Me ei mõtle raamidest välja, vaid tuubime pähe raamatutarkust.
Neljas tuba oli kõige huvitavam. See koosnes 4000-st raamatust, mille iga raamatu pealkiri oli üks sõna tervest raamatust. Mina tõlgendaksin tuba nii, et iga sõna mängib kirjaniku- ja tõlketöös väga tähtsat rolli.
Viies tuba oli atljee. Seintel võis näha kõiki visandeid ja jooniseid, mida Farkas on oma tööde tegemisel kasutanud.
Kuuendaks toaks oli kartoteeg, kus pikas rivis olid paberite peal inglisekeelsed sõnad ära seletatud, tegemist oli tegelikult sõnaraamatuga.
Näitusel olid väga tähtsad ka kaks pilti. Esimene neist oli taevavkarva pilt (või foto), teine oli pilt rohelistest taimedest, mille nime ma ei mäleta.

Kogu näitus oli minu jaoks uudne ja natuke kummaline, sest iga toa juhtmõtte sõnastamiseks oli vaja pikalt sellesse süveneda.
Näitus keskendus eksimustele, nõrkusehetkedele, küüdimatusele ja loogikavigadele. Näituse konseptsioon on pärist erinevatelt kultuuriväljadelt ja teadusreziimidelt. Näitus keskendus ka sellele, et iga inimene tõlgendab mingit fraasi või sõna erinevates olukordades, keskkondades ja miljöödes erinevalt ning sellest aru saamiseks tuleb igal inimesel sellega kontakt.

Moelennuk 2014

Moeetendus Moelennuk 2014 Tallinna kesklinna koolide moekonkurss

Külastamise kuupäev: 14.03.14

Moekunstnikud: G5 koolide õpilased

Pean tunnistama, et kuigi ma väga suur moeetenduste fänn ei ole, oli Moelennuk väga inspireeriv ja teistsugune üritus, kus ma käinud olen. 

Näitusel osales 12 moekunstniku, kes näitasid kümmet kollektsiooni (mõnd neist: "1joon", "Hingerahu", "Repliik", "Kuldne öö", "MAN")

Kõik riietused olid isetehtud disainerite poolt. Nii mõnigi neist jättis mulle üsna lohakalt tehtud mulje, näiteks nägin, et kleidi ääre alt paistsid niidid. Minu arvates olid osade kollektsioonide kostüümid üsna ühesugused ja see tegi vaatamise minu jaoks igavaks. Küll aga oli väga huvitav lava, muusika ja valgusekujundus.

Kõige parema ja huvitavama mulje jättis mulle kollektsioon "Hingerahu". See oligi hingerahu otseses müttes, sest riided olid tehtud valgest riidest ja peale olid tehtud mustaga kujutised. Tekitas minus väga looduslähedase mulje.

 

 Teine kollektsioon, mis mulle meeldis, oli "Kuldne öö". Mulle meeldis läbiv motiiv - sitisist peaehe. Valiti publiku lemmikuks.

 

Kõige huvitamalt tehtud kollektsioon oli "Repliik". Kõikide kostüümide peale olid panudud spetsiaalse tehnikaga ajalehe trükid. Väga huvitav! 

Minu arvates esindasid kollketsioonid kahte äärmus, mis eksisteerivad meid ümbritsevas maailmas. Esimene on tumedam pool, kurjus ja õelus. Seda tõlgendasid moeetenduse esimese poole kollketsioonid, mille värvideks olid must ja kõik tumedamad toonid koos valgega. Kollektsiooni, mis võitis, olid kostüümide esiletõstmiseks ära värvitud modellide näod. Teist poolt, mis on headus, puhtus ja helgus, tõlgendasid heledates värvides kollketsioonid, eriti "Hingerahu".  Korraldamine oleks võinud õhtujuhtide poolt parem olla.